Must mägi


Suusareisid tähendavad minu jaoks seda, et panen mäesuusad jalga lähen ülesse mäkke ja tulen mööda looklevaid radu alla. Üldjuhul on olnud nii, et ikka mööda „sinist“ mäge. Vahel tahaks proovida ka „punast“ aga juhul kui keegi on kinnitanud, et see pole järsk. Aastatega on kukkumise hirm õnneks väiksemaks muutunud ja nüüd üha enam soovin liuelda pigem mööda „punaseid“. Kindalasti mitte aga „mustadel“ radadel.


Mäletan üsna ammusest ajast, no olin siis võib-olla paar aastat ainult suusatamas käinud kui sattusin „mustale“ mäele. See oli õudus kuubis ja olin üsna kindel, et sajan sealt alla kondid puruks. Oli küll üsna lühike nõlv aga hirm elu eest oli meeletu. Tükk aega seisin ja mõtlesin, et mis teen. Kas võtan suusad jalast ja kuidagi libistan sealt alla kõhuli, selili. Alla ma sealt tulin ja suusad jalas. Risti ette lüües mõtlesin, et mitte kunagi ma ei taha enam sellisele mäele sattuda.


Nii ma siis harrastan mööda turvalisi mäeradu alla lasta. Natuke hirmus iga kord, aga siiski. Ei tea kas olen lihtsalt pelglik, ei usalda oma suusatamse oskust või on tugev alalhoiu instinkt emaks olemise näol.


Sel korral läksime perega Soome Himosele. Kes teab, siis need ei ole kõige kõrgemad mäed, aga Tallinnast minejale lühike teekond ja hea võimalus talispordi harrastamiseks. Panin ka sel korral suusad jalga ja oli plaanis kulgeda mööda laugeid radu. Elukaaslasele peale esimest alla sõitu hakkas juba igav ja läks kohe teisi mägesid katsetama. Mina jäin oma turvalisele „sinisele“ mäele.


Laskusin kolm korda alla ja kuna mäe nõlv lõppes nii kiirelt ära ja ülesse sõit oli aeglane, siis mõtlesin, et huvitav, kaua ma nii viitsin. Elukaaslane tuli vaatama, kuidas mul läheb ja kutsus mind kaasa järgmistele nõlvadele. Enne nõustumist ikka küsisin järgi, et ega seal „musta mäge“ pole. Elukaaslane ütles, et ei ole ja küll ma hakkama saan. Väitis, et siin Himosel polegi ühtegi „musta mäge“. Seda ma muidugi ei uskunud, sest suusakuurortisse jõudes, veendusin oma silmaga, et siin on mägesid, kuhu mina sattuda ei taha.


Olles tõstukiga poolel teel, nägin, et need nüüd küll väga lauged nõlvad pole. Kerge hirm naha vahel, aga elukaaslane rahustas, et need siin laiad mäed ja saad rahulikult ühest äärest teise libiseda. Tõmbasin sügavalt hinge ja mõtlesin, et mis siis ikka, teeb ära. Kuna ma otseselt ühtegi märki ei näinud, mis värvi mägi on, siis ei saanud ennast ka ette närvi ajada.

Eneseületus oli aga suur, sest minu jaoks oli mägi üsnagi järsk, aga alla jõudes tahtsin veel proovida. Järgmisel päeval võtsin mäe kaardi ja sain teada, et kõik rajad, millest alla lasksin, olid märgistatud mustade joontega.


See asjaolu pani mind seda postitust kirjutama. Ma ületasin oma hirmu aga tänu sellele, et ma ei teadnud kui suur eneseületus see algselt on. Kui ma oleks teadnud, et need on „mustad mäed“, siis ma ei poleks neile mägedele läinudki.


Järgmine päev aga soovisin ühte „musta mäge“ ise proovida. Tulemuseks oli see, et mägi oli justkui „mustem“ kui kõik eelnevad ja õnnestus kukkuda nii, et huul läks katki. Õnneks hambad jäid suhu ja ise terveks. Lõhkine huul ja pea kumin mind aga ei heidutanud. Suusatasime edasi ja kasvas hoopis adrenaliin proovida ka teisi nõlvu, mida ennem polnud sõitnud.


Kui midagi kokkuvõtteks kirjutada, siis mina muutusin julgemaks ja ma üha enam tahan ületada uusi mägesid, nii isiklikus kui tööalases mõttes, ka siis, kui algselt arvan, et ma ei julge. Ja hakkan rohkem ütlema „jah“ võimalustele ja kutsetele. Kui elukaaslane mind neile radadele poleks kutsunud ja julgustanud, siis oleksin sellest põnevast seiklusest ilma jäänud.


Elu peabki olema rikastav ja ennast ületav, mitte kulgemine mööda turvalist rada.
COACH TEILY ALLAS
  • Facebook
TEL 58162231  
teily.allas@gmail.com