Piirid või barjäärid inimsuhetes

Inimsuhted on inimliigile ühed olulisemad vee ja toidu kõrval. Me vajame teist inimest oma kõrvale, et saada endast paremini aru ning koos kasvada ja areneda. Head suhted tagavad täisväärtuslikuma elu ja parema tervise.


Loo autorid: Evelin Mikker ja Teily Allas


Tuntud Ameerika psühholoog ja inimkäitumise uurija Daniel Kahneman viis tuhande naise seas läbi uuringu nende ühe päeva kohta – mida nad tegid, kellega koos olid ja kuidas nad ennast tundsid. Naiste hinnangul mõjutasid nende õnne kõige võimsamalt inimesed, kellega nad aega veetsid, mitte sissetulek, tööprobleemid ega perekonnaseis. Esikolmikusse jõudsid sõbrad, sugulased, abikaasa või partner. Mida paremini läbi saadi, seda õnnelikumaks oma elu hinnati.


Abielu-uurija John Gottmann on leidnud, et õnnelikus, stabiilses abielus kogeb paar viit positiivset suhtlusepisoodi iga negatiivse kohta. Ehk on see 5:1 suhe kuldne keskmine iga meie elus oleva suhte kohta? Mõelge järele!


Paraku peame leppima aga tõsiasjaga, et suur osa pahameelt tuleb meile teiste inimestega suheldes. Kui eespool toodud Gottmanni näites oleks suhe vastupidine – iga positiivse suhtluse kohta oleks viis negatiivset episoodi, peaks suhet kohe parandama hakkama või mõningal juhul ka lõpetada.


Mida lähemal inimesed meile seisavad, seda lihtsam on meil neile näidata oma mitte just kõige meeldivamaid külgi, kipume ütlema otse ja ausalt asju, mida võõrale ei ütleks.


Siin tulevad mängu inimeste piirid – kui kaugele me saame minna oma väljaütlemistes, ilma et teine solvuks, vihastaks, lõpetaks suhtlemise. Taani pereterapeut Jesper Juul räägib oma raamatus „Minu piirid – sinu piirid“, et huvitaval kombel on elu üks paradokse see, et oma piire õpime tundma vaid siis, kui teised neist üle astuvad. Samamoodi õpime teistegi piire tundma, kui pahaaimamatult nende otsa komistame või eirame.


Suheldes iga päev inimestega, kellega meid ei seo lähedased tunded, on meil võimalik omandada mõned üldreeglid, mis hoiavad meid pidevalt eksimast. Robert Bolton soovitab „Igapäevaoskused“ raamatus hoida teiste inimestega nö emotsionaalset distantsi, mis tähendab, et me väldime teist inimest paika panevaid märkusi, ei esita pealetükkivaid küsimusi, hoidume õpetamast, ei ürita teist panna oma tahtmist tegema, ei suru peale oma kiindumust/arvamust ega ürita tema identiteeti nö meie omas lahustada.


Tihtipeale on häda selles, et isegi kui me oma piire teame, ei julge me neid väljendada, sest tahame teistele meeldida. Nii laseme meile olulistest teemadest üle sõita ning seesmiselt kannatame. Eriti tuttav tuleb see ette kooselu algusaastatel, kuidas ma ikka hakkan oma armsamale ütlema, et mulle ei meeldi, kuidas ta rätiku vannituppa märjana toolile viskab ning see hiljem seal haisema läheb. Panen parema meelega ise kuivama. Kui viie aasta pärast tüli käigus rätikunäite õhku viskame, siis saame kaasalt tugeva halvakspanu – miks sa kohe seda ei öelnud!

Emotsioonidel on omadus kuhjuda, haiget saamise vältimiseks võime enda sees hakata emotsionaalseid barjääre ehitama. Ühel hetkel võib aga juhtuda, et üksainus sõna või tegu oli viimane piisk karikasse, et lõpetada igasugune suhtlemine – ehk loodud on barjäär, mida enam nii kerge oma hingest eemaldada pole.


Nii elame üksteisest läbi ja mööda, muudkui kaitstes midagi, millest teisel aimugi pole, selle asemel, et hoolivalt ja kaastundlikult oma vajadustest teisele teada anda. Kuidas aga piiride-barjääridega paremini toime tulla, loe juba minu järgmisest blogipostitusest Loo edukad suhted oma piiride tundmaõppimise ja kehtsetamisega!"