Pingutuses kerguse leidmine: 5 mõtet, kuidas pingutusest saab heaolu allikas

Kuidas säilitada kergus ja tasakaal ajastul, kus töötempo ei näi aeglustuvat?

Pingutus on elu loomulik osa. Nii igapäevaelu kui ka töö sisaldab aeg-ajalt pingutuse hetki – eriti siis, kui soovime saavutada konkreetseid tulemusi. Iga tähenduslik muutus, areng või eesmärgi saavutamine nõuab keskendumist ja järjepidevust. Samas kipub sõna pingutus seostuma raskuse, väsimuse ja kohustusega.

Olles ise parasjagu pingutuste keerises, pani see mind küsima: mille nimel ma seda kõike teen? Mis kasu on, kui õhtu lõpuks olen väsinud ja kurnatud? Kus on minu heaolu? Kas pingutuse keskel oleks võimalik kogeda ka rõõmu ja kergust?

Need mõtisklused viisid mind soovini leida kergust ja heaolu ka pingelistel eluperioodidel. Jõudsin viie põhimõtteni, mida endale aeg-ajalt meelde tuletada. Jagan neid ka selles artiklis.

1. Sõnasta eesmärk ja kasutegur

Esmalt on hea teada, mis on eesmärk ja erti hea kui see on konkreetne, mõõdetav ja ajaliselt piiritletud ning ka alaeesmärkideks jaotatud. Selgus eesmärgi osas annab välise suuna – mille nimel ma pingutan ja millist tulemust soovin saavutada. See on teadlik suund, mis aitab hoida fookust. Ilma selge sihita võib küll mõnda aega tegutseda, kuid mingi hetk hajub pühendumus ja väheneb tulemuslikkus.

Kui aga siduda eesmärk oma isikliku kasuteguriga, siis tekib sisemine tahe ja soov veelgi innukamalt eesmärgi suunal tegutseda. Isikliku kasuteguri all pean siin silmas seda, et mida see eesmärk mulle juurde annab, millist väärtust ja kasu see tegevus loob – millist oskust, kogemust, kompetentsi see minus arendab. 

Kui pingutuse taga on selge eesmärk ja sisemine kasutegur, asendub pingutuse negatiivne laeng positiivse ootusega. See toob endaga kerguse ja motiveerib edasi liikuma ka väsimuse hetkedel.

Kui tead, miks sa pingutad, muutub raskus kandvaks. Kui tead, mida see sulle loob, kasvab tahe veelgi selle nimel tegutseda.

2. Vastupidavus ja eneseusk

Minu meelest sisaldab pingutus endas alati ka vastupidavuse treeningut ja eneseusu kasvu. Iga kord, kui läbime keerulise perioodi, kasvatame oma sisemist tugevust – võimet püsida, pühenduda ja usaldada end ka ebamugavuses. Alati kui saan öelda endale „sain ka sellega hakkama“, süveneb eneseusk ja rahulolu teadmisest, et olen võimeline toime tulema ka siis, kui on raske.

Just rasked hetked annavad meile tõendid, et suudame rohkem, kui arvasime. Sellest sünnib vaikne sisemine kindlus – teadmine, et järgmine kord ei pea ma enam nii palju kartma. Selline eneseusk ei teki sõnades, vaid läbi kogemuse – läbi hetkede, kus me ei loobu, vaid jääme kohale. See muutub eriti tähenduslikuks, kui ka märkame, millist isiklikku kasvukohta see kogemus meis avardab.

3. Aktiveeri keha heaoluhormoon – dopamiin

Meie keha toodab erinevaid hormoone, mis loovad meis teatud tundeid ja mõjutavad meie enesetunnet. Üks neist on dopamiin – aine ajus, mis vallandub siis, kui kogeme midagi meeldivat või saavutame väikese eduelamuse. See tekitab heaolutunnet ja annab motivatsiooni tegutseda edasi.

Dopamiin vallandub iga kord, kui teeme midagi, mis pakub rahuldust – näiteks sööme midagi maitsvat, saame sotsiaalmeedias meeldimise või täidame mõne eesmärgi.

Kui dopamiin vallandub kiiresti (näiteks telefonis scrollides, telesarju vaadates või kiirtoitu süües), tunneme hetkeks mõnu, kuid tunne kaob peagi ja tekib soov seda uuesti kogeda. Seda nimetatakse kiireks dopamiiniks – nauding tuleb kiiresti, kuid ei püsi.

Aeglane dopamiin tekib aga tegevustest, mis nõuavad järjepidevust ja keskendumist – näiteks trenni tegemine, raamatu lugemine, mõne oskuse õppimine või tööalaste väljakutsete lahendamine. See ei paku kohest naudingut, kuid loob sügavama rahulolu, keskendumisvõime kasvu ja tähenduslikkuse tunde oma tegevuse tulemusel.

Selline heaolutunne kestab kauem, sest see põhineb pingutusel ja saavutusel, mitte hetkelisel stimulatsioonil. Kui hakkame märkama ja väärtustama neid “aeglase dopamiini” hetki, muutub pingutus ise rahuldust pakkuvaks ja motiveerivaks.

Soovitan lugeda raamatut „Kehakeemia: kuus elumuutvat ainet”. Autor David J.P. Phillips kirjutab, kuidas teadlikult oma keha sisemiste keemiliste liitlaste – dopamiini, serotoniini, oksütotsiini ja endorfiinide – abil häälestada end õigele lainele, tekitada tõhusat töövoogu ja kogeda loomulikku heaolu.

4. Kerguse leidmine pingutuse sees

Kui pingutus kestab pikemalt, ei ole jätkusuutlik jääda ootama vaid lõpujärgset kergendust. Ka pingutuse keskel on võimalik luua väikeseid kergusehetki, et taastada fookus ja märgata, mis juba on hästi.

Kui pingutus on haripunktis, tasub endalt küsida: „Mida ma hetkel vajan, et tunda end kergema ja rõõmsamana?“ Mind on see küsimus alati aidanud. Mind tasakaalustab sügav teadlik hingamine ja hetk iseendaga – tee joomine, aknast kaugusesse vaatamine, väike muie huulil.

Usun, et just need väikesed kohaloluhetked, mikroedusammude märkamine ja tänutunne selle üle, mis juba on hästi, loovad mõnusa tasakaalu kiirematel ja pingelisematel perioodidel. See on oskus märgata ilu ka siis, kui on raske – näha pingutuse hetkedel midagi head ja väärtustada seda, mis juba olemas on.

5. Teadlik taastumine

Kui soovime püsida vaimselt virged ja jätkusuutlikud, on oluline, et pingutusele järgneb taastumine. See on hetk, mil keha ja meel saavad vabastada pinge, integreerida õpitu, vallandada heaoluhormoonid ja taastada sisemise tasakaalu. Ilma taastumiseta muutub ka kõige tähenduslikum pingutus koormavaks ning võib viia väsimuse või läbipõlemiseni.

Taastumiseks on alati heaks valikuks liikumine ja kehale suunatud hoolitsused. Isegi kui sport pole igapäevane osa elust, on kõigile jõukohane vähemalt poole tunni pikkune jalutuskäik. Õues liikumine lööb pea selgeks, soodustab head und ja paneb kehas energiaringluse tööle, aidates taastada vaimse selguse. Samuti lõõgastavad protseduurid nagu näiteks saun, vann või soe dušš, loovad hea enesetunde ja aitavad taastada sisemist tasakaalu.

Pingutuse ajal tõuseb kehas loomulikult stressihormoonide tase, mis aitab keskenduda ja tegutseda. Kui sellele järgneb lõdvestus, hakkab keha ise tasakaalustuma ja taastab rahuseisundi. Nii saamegi endas tekitada heaolutunnet, kergust ja tänulikkust – tunnet, et kõik on mõneks ajaks paigas.

Heaolu ei teki mitte pingutuse vältimisest, vaid teadlikkus taastumisest pärast pingutust.

Kokkuvõte

Pingutus ja kergus ei pea olema vastandid, mille vahel valida. Heaolu ei ole alati pehmus, mugavus ja lihtsus – sageli sünnib see just pingutuse ja lõdvestuse rütmis, nagu sisse- ja väljahingamine. Kui hakata pingutust vaatlema mitte kui raskust, vaid kui liikumist tähenduse poole – koos väikeste rõõmuhetkede ja teadliku taastumisega –, loomegi teadlikku heaolu ka pingutavatel ajaperioodidel.

Heaolu ei sünni juhuslikult. See luuakse samm-sammult, teadlikult ja tähendusrikkalt.

Artikli autor: Teily Allas, sertifitseeritud karjääri- ja arengucoach